Mine sisu juurde

Konflikt

Allikas: Vikipeedia

Konflikt (ladina keelest conflictus) on huvide, vajaduste või väärtushinnangute kokkupõrge.

Konflikt võib olla:

  • seesmine – organismi või muu süsteemi erinevate vajaduste või taotluste vaheline vastuolu;
  • väline – kahe indiviidi või indiviidide rühma taotluste või soovide vastuolu.

Konflikti tunneme ära sellest, et:

  • käitumise eesmärgiks saab teisele kahju tekitamine nagu näiteks süüdistamine, solvumine, halvustamine, kasutatakse alandamist ja pilkamist;
  • teise nägemine ja kohalolu ärritab;
  • koostöö ei laabu, lihtsates asjades ei jõuta kokkuleppele ja see segab tõsisemate asjadega tegelemist.

Konflikt ja tunded

[muuda | muuda lähteteksti]

Konfliktid on seotud emotsionaalse käitumisega. Emotsioonide puhul ei ole tegemist selge, loogilise või analüütilise mõtlemisega. Tavaliselt seostatakse konfliktiga selliseid emotsioone nagu viha, pahameel, süütunne, solvumine ja kahetsus.

Konflikti lahendamine

[muuda | muuda lähteteksti]

Enne, kui asud konflikti lahendama, esita endale mõned küsimused ja mõtle:

  • Kas vastuolu kõrvaldamine on üldse võimalik?
  • Kui oluline selle konflikti sisu sulle on?
  • Kui oluline see suhe sulle on?
  • Kas olete konflikti astumiseks sobivas seisundis?
  • Kui tugev on partner ja kui kaua võib konflikt kesta?

Konflikti lahendamise reeglid

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Suhtle oma partneriga nii, et teie vahel tekiks probleemist arusaamine.
  • Kui te ei mõista teineteist, paluge partneril korrata oma ettekujutust probleemist.
  • Selgita partnerile, kuidas sina tema öeldut mõistad, ja ära hakka kahtluse alla seadma tema seisukoha mõttekust.
  • Selgita, milline on sinu seisukoht probleemi suhtes.
  • Kui ollakse jõutud üksmeelele, milles on probleem, tuleb üle minna diskussioonile ja lahenduste otsimisele.

Ohud probleemi lahendamise teel

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Probleemi ignoreerimine
  • Kogemustel põhinevate lahenduste rakendamine uutele probleemidele
  • Perfektse lahenduse otsimine
  • Soov probleem ruttu lahendada
  • Esimese pähetulnud lahendusvariandi valimine
  • Enesekindluse puudumine

Probleemilahendamise etapid

[muuda | muuda lähteteksti]

1. etapp. Probleemi määratlemine ja eesmärgi püstitamine

Milliste vajaduste rahuldamist/eesmärkide saavutamist praegune olukord takistab? Kelle probleem see on? Kas see on tegelik probleem või ainult üks osa sellest? Kas on vaja kohe lahendada või kannatab oodata? Kas probleem võib iseenesest kaduda? Võin ma riskeerida selle ignoreerimisega? Sõnasta konkreetne, saavutatav ja ajaliselt piiritletud eesmärk.

2. etapp. Ajurünnak

Genereerige nii palju lahendusi kui suudate. Ärge hinnake väljapakutud lahendusi, millised iganes need ka ei oleks. Kirjutage lahendused üles.

3. etapp. Lahenduste hindamine

Alustage hindamisprotsessi avatud küsimusega (nt millised on sinu arvates kõige paremad lahendused?). Andke teada oma seisukohtadest (nt ma ei saa selle ideega nõustuda, sest...). Märgi ära kõik lahendused, mis nõuavad rohkem infot, mida saab omavahel kombineerida või mis tunduvad põnevad.

4. etapp. Sobiva lahenduse valik

Tavaliselt jääb sõelale 2-3 lahendust. Ärge hääletage, sest selle puhul on alati võitjad ja kaotajad. Eesmärk on aga saavutada üksmeel! Kujutage parem ette, kuidas võiksid erinevad lahendused toimida (nt kui me valime selle lahenduse, mis siis juhtub? Kas sellel on mingisuguseid puudusi?). Kirjutage üles üks väljavalitud variant ja kuulake tagasisidet.

5. etapp. Lahenduste elluviimise planeerimine

Sageli pidurdub või ebaõnnestub probleemilahendusprotsess, kuna ühiselt vastu võetud otsuseid ei viida ellu. Põhjus on tavaliselt see, et ei otsustada KES ja MILLAL midagi teeb. Vajadusel tuleb arutada ka tulemuste standardite üle (ehk mida näiteks tähendab "hea" konspekt).

6. etapp. Tulemuste hilisem kontroll

Kõik esialgsed lahendused ei pruugi hästi töötada. Seetõttu on oluline arutada (hiljem), kas kõik on tehtud otsustega endiselt rahul. Mõnikord võetakse endale kohustusi, mille täitmine võib osutuda vägagi raskeks.

  • Õppimine kõrgkoolis. Õppematerjal, 2013. Tartu Ülikool.