Mine sisu juurde

Vesikirbulised

Allikas: Vikipeedia
Vesikirbulised
Bythotrephes longimanus.
Bythotrephes longimanus.
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Lülijalgsed Arthropoda
Alamhõimkond Vähid Crustacea
Klass Lõpusjalgsed Branchiopoda
Selts Vesikirbulised Diplostraca/Cladocera

Vesikirbulised ehk kladotseerid (Diplostraca/Cladocera) on selts väikeseid vähke lõpusjalgsete klassist. Vesikirbulisi on umbes 400 liiki. Eestis 80 liiki.

Vesikirbuliste sagedasimad esindajad on perekonnast vesikirp (Daphnia). Vesikirpu kasutatakse sageli vees olevate kemikaalide toksilisuse testimiseks ning on seetõttu kõige uuritum rühm vesikirbuliste seltsis.

Kehaehitus ja välimus

[muuda | muuda lähteteksti]

Kui välja arvata kaks äärmuslikku liiki, siis jääb nende suurus vahemikku 0,2–3,0 mm[1].

Vesikirbulistel on (nagu ka teistel vähkidel) peas kaks paari tundlaid. Neist esimesed on väikesed, teised aga suured ja kaheharulised, mis lükkavad vähi keha ujumisel edasi. Vees on vesikirbuliste liikumine neile ainulaadselt hüppeline, millest ka nimetus "vesikirp". Pea alumisel küljel paikneb suu, mida ümbritseb eest ülahuul, tagant alalõuad ja külgedelt ülalõuad.

Vesikirbud võivad olla kas punakad või pruunid. Nende värvus on tingitud kehas paiknevatest värvilistest rasvakerakestest, mis vähendavad looma erikaalu ning aitavad seetõttu vees paremini hõljuda.

Vesikirbulised on lahksugulised: on olemas nii isased kui ka emased loomad. Kui elutingimused on vesikirbulistele veekogus soodsad, leidub seal ainult emaseid loomi, kes munevad viljastamata mune. Sellist paljunemisviisi, kus ei osale isane loom, nimetatakse partenogeneesiks ehk neitsisigimiseks.

Ceriodaphnia on perekond vesikirpe; perekonda kirjeldas 1853. aastal James Dwight Dana.

Emane vesikirp paigutab munetud munad oma seljal asuvasse haudetaskusse, kus juba kolme-nelja päeva pärast arenevad noored vesikirbud. Heades elutingimustes on ka munadest koorunud loomad kõik emased, kes saavad 8–10 päeva pärast suguküpseks. Tavaliselt toimub järglaste sünnil ka emaslooma kestumine.

Munadest koorunud loomad arenevad täiskasvanuks vahepealsete kestumistega nagu kõik vähid – heidavad aeg-ajalt ära kitsaks jäänud kesta ja kasvatavad uue.

Taksonoomia

[muuda | muuda lähteteksti]

Vesikirbulised on jagatud 4 alamseltsi, 11 sugukonda, 80 perekonda. Siin on toodud üks võimalik vesikirbuliste süstemaatika:

Selts Cladocera Latreille, 1829
  • Alamselts Anomopoda
    • Sugukond Daphniidae Straus, 1820
    • Sugukond Moinidae Goulden, 1968
    • Sugukond Bosminidae Baird, 1846
    • Sugukond Macrothricidae Norman & Brady, 1867
      • Acantholeberis Lilljeborg, 1846
      • Bunops Birge, 1893
      • Drepanothrix Sars, 1862
      • Grimaldina Richard, 1892
      • Guernella Richard, 1892
      • Iheringula Sars, 1900
      • Ilyocryptus Sars, 1862
      • Lathonura Lilljeborg, 1853
      • Macrothrix Baird, 1843
      • Ophryoxus Sars, 1862
      • Parophryoxus Doolittle, 1909
      • Pseudomoina Sars, 1912
      • Streblocerus Sars, 1862
      • Wlassicsia Daday, 1904
    • Sugukond Neothricidae Dumont & Silva-Briano, 1998
      • Neothrix Gurney, 1927
    • Sugukond Chydoridae Stebbing, 1902
      • Acroperus Baird, 1843
      • Alona Baird, 1843
      • Alonella Sars, 1862
      • Alonopsis Sars, 1862
      • Anchistropus Sars, 1862
      • Archepleuroxus Smirnov & Timms, 1983
      • Armatalona Sinev, 2004
      • Australochydorus Smirnov & Timms, 1983
      • Australospilus Smirnov, 2001
      • Bryospilus
      • Camptocercus Baird, 1843
      • Celsinotum Frey, 1991
      • Chydorus Leach, 1816
      • Dadaya Sars, 1901
      • Disparalona Sars, 1862
      • Dunhevedia King, 1853
      • Ephemeroporus Frey, 1982
      • Euryalona Sars, 1901
      • Eurycercus Baird, 1843
      • Graptolebris Sars, 1862
      • Karualona Dumont & Silva-Briano, 2000
      • Kurzia Dybowski & Grochowski, 1894
      • Leberis Smirnov, 1989
      • Leydigia Kurz, 187
      • Miralona Sinev, 2004
      • Monope Smirnov & Timms, 1983
      • Monospilus Sars, 1862
      • Notoalona Rajapaksa & Fernando, 1987
      • Oxyurella Dybowski & Grochowski, 1894
      • Paralona Šráhek-Hušek, 1962
      • Picripleurocus Frey, 1993
      • Phrixura P. E. Müller, 1867
      • Planicirclus Frey, 1991
      • Pleuroxus Baird, 1843
      • Plurispina Frey, 1991
      • Pseudochydorus Fryer, 1968
      • Pseudomonospilus Smirnov, 2001
      • Rak Smirnov & Timms, 1983
      • Rhynchotalona Norman, 1903
      • Spinalona Ciros-Perez & Elias-Gutierrez, 1997
      • Tretocephala Frey, 1965
    • Sugukond Sayciidae Frey, 1967
      • Saycia Sars, 1904
  • Alamselts Ctenopoda
    • Sugukond Sididae Baird, 1850
      • Diaphanosoma Fischer, 1850
      • Latona Straus, 1820
      • Latonopsis Sars, 1888
      • Penilia Dana, 1849
      • Pseudosida Herrick, 1884
      • Sarsilatona Korovchinsky, 1985
      • Sida Straus, 1820
    • Sugukond Holopedidae Sars, 1865
      • Holopedium Zaddach, 1855
  • Alamselts Onychopoda
    • Sugukond Polyphemidae Baird, 1845
      • Polyphemus Linnaeus, 1758
    • Sugukond Cercopagidae Mordukhai-Boltovskoi, 1966
Cercopagis (ülemine) ja Bythotrephes (alumine).
      • Bythotrephes Leydig, 1860
      • Cercopagis Sars, 1897
    • Sugukond Podonidae Mordukhai-Boltovskoi, 1968
      • Caspievadne Behning, 1941
      • Cornigerius Mordukhai-Boltovskoi, 1967
      • Evadne Lovén, 1836
      • Pleopsis Dana, 1852
      • Podon Lilljeborg, 1853
      • Podonevadne Gibitz, 1922
  • Alamselts Haplopoda
    • Sugukond Leptodoridae Lilljeborg, 1861
Scapholeberis mucronata (tavaline sarvik)

Eesti vesikirbulised

[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis elab 80 liiki vesikirbulisi. Neid leidub kõigis veekogudes. Eesti järvedes on teada 70, jõgedes 55, lompides 51, tiikides 34, turbaaukudes 32, rabalaugastes 26, allikates 19 ja meres 18 liiki.[2]

Eesti liikidega perekondi

[muuda | muuda lähteteksti]
Perekonda mütsik (Ceriodaphnia) kuuluva vesikirbu püsimuna. Püsimunad tekkivad kui elutingimused veekogus on halvenemas (nt talve tulekul), need vajuvad veekogu põhja ja on seal seni kuni elutingimused paranevad

Eesti liike

[muuda | muuda lähteteksti]
Vesikirp perekonnast ebakiivrik (Simocephalus)
  1. Wetzel, R. G. (1983). Limnology [Second Edition]. Saunders College Publishing. Lk 414.
  2. Vesikirbulised Eestis.